Turbomolekulaarse pumpuri tööpõhimõte

Dec 27, 2017|

Turbomolekulaarne pump on vaakumpump, mis on pealiselt sarnane turbopumpiga, mida kasutatakse kõrgvaakumi saamiseks ja säilitamiseks. Need pumbad töötavad põhimõtteliselt, et gaasimolekulid saavad pöörleva tahke pinna korduva kokkupõrkega soovitud suunas liikuda. Turbomolekulaarses pumbas töötab kiiresti pöörleva ventilaatoriga rootor gaasi molekulid pumba sissevoolu suunas heitgaasi, et luua või säilitada vaakum.

 

Tööpõhimõtted

 

Enamik turbomolekulaarsetest pumbadest koosnevad mitmest etapist, millest igaüks koosneb kiiresti pöörlevast rootori labast ja statsionaarsest staatori laba paarist. Süsteem töötab nagu kompressor, mis asetab gaasi asemel energia, mitte seda välja võtma. Ülemise astme poolt kogutud gaas surutakse alumisele astmele ja surutakse seejärel ettevaatamispumba rõhu tasemele. Kui gaasimolekulid sisenevad läbi sisselaskeava, satub rootor, millel on mitu nurga all olevat laba, molekule. Seega lõikuvad labade mehhaaniline energia gaasimolekulidele. Sellise äsja omandatud hooguga sisenevad gaasimolekulid staatori gaasiülekande avadesse. See viib nad järgmisesse etappi, kus nad uuesti põrkuvad rootori pinnaga, ja seda protsessi jätkatakse, lõpuks juhtides neid heitgaaside kaudu väljastpoolt.

 

Rootori ja staatori suhtelise liikumise tõttu langevad molekulid eelistatavalt labade alumisse serva. Kuna tera pind ootab allapoole, enamus hajutatud molekulidest jätab selle allapoole. Pind on töötlemata, nii et peegeldust ei esine. Tera peab olema paks ja stabiilne kõrge rõhu korral ning võimalikult õhuke ja kergelt painutatud maksimaalse tihendamise jaoks. Kõrge tihendusnäitaja korral on külgnevate rootoribade vaheline kurk suunatud suunas edasi nii palju kui võimalik. Suure vooluhulga korral on terad 45 ° ja jõuavad telje lähedale.

 

Kuna iga etapi tihendus on ~ 10, on iga etapp lähemal väljalaskeavast märkimisväärselt väiksem kui eelnev sisselaskeetapp. Sellel on kaks tagajärge. Geomeetriline progressioon ütleb meile, et lõpmatuid etappe võiks ideaalis sobida piiratud aksiaalse pikkusega. Sellisel juhul on piiratud pikkus korpuse täispikkuseks laagriteks, mootoriks ja kontrolleriks ning mõnda jahutit saab paigaldada telje sees. Radiaalselt, et haarata nii palju õhukese gaasi sissepääsu juures, on sisselaske külgrootoritel ideaaljuhul suurem raadius ja seega suurem tsentrifugaaljõud; ideaalsed lõiketerad paraneksid tippude suunas, ja süsiniku kiud peaksid tugevdama alumiiniumist terasid. Kuid kuna tera keskmine kiirus mõjutab niipalju pumpamist, on see võimalik, suurendades pigem juuretihedust kui otsa läbimõõtu.

 

Turbomolekulaarse pumba jõudlus on tihedalt seotud rootori sagedusega. Kui pöörlemiskiirus tõuseb, pöörlevad rootori labad rohkem. Kiiruse suurendamiseks ja deformatsiooni vähendamiseks on välja pakutud jäigemad materjalid ja erinevad tera kujundused.

 

Turbomolekulaarsed pumbad peavad töötama väga suurel kiirusel ja hõõrdekeevituse tekitamine seab piiranguid projekteerimisele. Mõned turbomolekulaarsed pumbad kasutavad magnetilist laagrit hõõrdumise ja õlireostuse vähendamiseks. Kuna magnetilise laagri ja temperatuuri tsüklid võimaldavad ainult piiratud vahemaad rootori ja staatori vahel, on labad kõrgvererõhutasetel mõnevõrra degenereeruvad üksiku spiraalse fooliumina. Laminaarvoogu ei saa pumpamiseks kasutada, sest laminaarsed turbiinid seisavad, kui neid ei kasutata kavandatud vooluhulga korral. Kompressiooni parandamiseks võib pump jahutada, kuid see ei tohiks olla nii külm, et terade jää jääks kondenseerituks. Kui turbopump on peatatud, võib tagavara vaakumis olev õli voolata läbi turbopumpi ja saastada kamber. Selle vältimiseks on üks võimalus laminaarset lämmastiku voolamist läbi pumba. Üleminek vaakumis lämmastikku ja töökäigust ikka veel turbopumpini tuleb sünkroniseerida täpselt, et vältida pumba mehaanilist pinget ja väljalasketoru ülerõhku. Tuuleklaasi kaitsmiseks ülemäärase vasturõhu eest (nt pärast voolukatkestust või lekkimist tagumisel vaakumis) tuleks lisada heitgaasis õhuke membraan ja ventiil.

 

Rootor stabiliseerub kõigis oma kuues vabadusastmes. Üks kraadi juhib elektrimootor. Minimaalselt peab see aste olema stabiliseeritud elektrooniliselt (või diamagnetiliste materjalidega, mis on liiga ebastabiilsed, et neid saaks kasutada täppispumbaga). Teine võimalus (ignoreerides suurte sageduste magnetilise südamiku kadusid) on ehitada see laager teljele, kusjuures kummaski otsas on kera. Need sfäärid asuvad õõnsates staatilistes sfäärides. Iga kera pinnal on magnetilise väljajoone sisse- ja väljapoole liikumapanev mustri kujundus. Kuna staatiliste sfääride tšekiraamatus on pööratud, pöörleb rootor. Selles konstruktsioonis ei ole telje stabiilne, kuna teine telg on ebastabiilne, kuid kõik teljed on neutraalsed ja elektrooniline reguleerimine on vähem rõhutatud ja dünaamiliselt stabiilne. Halli efekti andureid saab kasutada selleks, et mõistaks pöörlemisasendit, ja teisi vabadustase saab mõõta mahtuvuslikult.

 

Maksimaalne rõhk

 

Atmosfäärirõhul on õhu keskmine vaba teekond ligikaudu 70 nm. Turbomolekulaarne pump töötab ainult siis, kui liikuvad labad tabavad molekulid jõuavad statsionaarsetesse teradesse, enne kui nad liiguvad koos teiste molekulidega. Selle saavutamiseks peab liikuvate labade ja statsionaarsete labade vahe olema vähemalt vaba kiirtee lähedal või sellest väiksem. Praktilisest konstruktsioonist lähtudes on lõikeketaste vaheline teostatav vahemik 1 mm, nii et turbopump lukustub otse atmosfääri paika (ilma pumbata). Kuna keskmine vaba tee on pöördvõrdeline rõhuga, pumpab turbopump, kui väljalaske rõhk on väiksem kui umbes 10 Pa (0,10 mbar), kus keskmine vaba tee on umbes 0,7 mm.

 

Enamik turbopumbadel on Holwecki pumba (või molekulaarse tõmbepumbana) nende viimane etapp, et suurendada maksimaalset tagurõhku (väljatõmbeõhu) ligikaudu 1-10 mbar. Teoreetiliselt võiks otseselt atmosfäärirõhu tagasilöömiseks kasutada tsentrifugaalpumpa, külgkorpuse pumpa või regenereerivat pumpa, kuid praegu puudub kaubanduslikult saadaval turbopump, mis väljub otse atmosfääri. Enamikul juhtudel on heitgaas ühendatud mehaanilise tagapumba (tavaliselt nn roughing pumbaga), mis tekitab piisavalt madala rõhu, et turbomolekulaarne pump töötaks tõhusalt. Tüüpiliselt on see tagapinge alla 0,1 mbar ja tavaliselt umbes 0,01 mbar. Alusrõhk on harva alla 10-3 mbar (keskmine vaba tee ≈ 70 mm), kuna vaakumtoru voolukindlus turbopumpi ja rougpumba vahel muutub märkimisväärseks.

 

Turbomolekulaarne pump võib olla väga mitmekülgne pump. See võib tekitada vaakumi vahel vaakumi vahemikus (~ 10-2 Pa) kuni ultra-kõrge vaakumiga (~ 10-8 Pa).

 

Mitu torbomolekulaarset pumpa laboris või tootmisettevõttes võib torude abil ühendada väikese tagapumba abil. Automaatklapid ja difusioonpump, näiteks sissepritse suure survepuhvrisse tagapinge pumba ees, hoiab ära ühe pumbaga ülerõhu teise pumbaga varustamiseks.

 





Küsi pakkumist